Eluasemepuudus oli suur ja sõjajärgne inflatsioon röövis paljudelt nende säästud. Rentenmarki kasutuselevõtuga 1923. aasta lõpus olukord paranes. Asjaolud tõid kaasa põgenemise reaalvaradesse ja hooneühistute säästude läbimurdeni, millesse panustasid alates 1929. aastast avalikud hooneühistud (hiljem nimetati riigiehitusühistuteks).
1930. aastal oli neid umbes 23.000 lepingut, aasta hiljem tubli kaks korda rohkem. Raamtingimused olid ülemaailmset majanduskriisi silmas pidades keerulised. Alates 1934. aastast said hooneühiskonna säästjad esimest korda riigitoetusi: säästumakseid kajastati erikuludena koos maksusoodustustega.
Samal ajal jätkas LBS-i eluasemelaenu ja säästulepingute arvu tõusu – 1938. aastaks oli neid veidi alla 100.000. Peaaegu 30.Praegu on juba antud 000 laenu.
Üha enam soovivad kodanikud omada oma aiaga maja.
Foto: LBSLBS ülesanded
Ehitusühistute ärivaldkond ei olnud esialgu selgelt määratletud. Mõned pakkusid enamasti täielikku rahastamist. LBS keskendus rohkem allutatud hooneühistu laenude andmisele lisaks tavapärasele ehituslaenule (hoiupank).
See tegi sellest teerajaja: 1938. aastal kehtestati seadusega allutatud finantseerimise ülesanne. Kuigi ehitusühingud eksisteerisid ka Teise maailmasõja ajal, ei andnud nad peaaegu üldse laenu. Pärast 1948. aasta valuutareformi ehitasid instituudid aga kiiresti oma äri ümber.
Kodusäästu buum
Sõjas hävinud elamute ulatus oli tohutu ja riik pidi ülesehitamiseks mobiliseerima kõik jõud. Finantseerimisel peaks suurt rolli mängima ka hooneühislaen, mistõttu rahareformiga ja pärast seda toetusi järk-järgult laiendati.
Varsti oli elanikkond hõivatud oma nelja seina jaoks säästmisega: aastatel 1949–1960 kasvas LBS-i lepingute arv 15 korda 1,5 miljonini. Buum jätkus. 1960. aastatel rahastas LBS keskmiselt 18.500 koduostu aastas, 1970. aastatel isegi 53.200. Eluasemelaenu- ja säästulepingute arv kasvas taasühinemise ajaks ligi 9 miljonini.
Üha enam sõlmitakse kodulaenu- ja hoiulepinguid ning täitub arhiiv.
Foto: LBSBausparen Ida-Saksamaal
SDV-s eksisteerisid hooneühiskonna säästud vaid 1970. aastani. LBS Ostiga sai 1990. aastal alguse esimene uutes liidumaades asuv ehitusühing. 1992. aastal asutati ida-lääne-Saksamaa LBS Hessen-Thuringia (endine LBS Hessen). Üleriigiliselt sõlmis LBS sel aastal 1,25 miljonit uut lepingut. See rekordtulemus saavutati 1996. aastal. Toona kehtestas riik omanike kodu toetuse, et soodustada omanike kasutuses olevate kodude ostmist. 2005. aastal kaotati toetus uuesti.
Ühtse välimuse saavutamiseks antakse Stuttgardi peakorterile üleriigiline LBS logo.
Foto: LBSRiesteri subsideeritud hooneühiskonna kokkuhoiu algus
Kolm aastat hiljem anti stardipauk Riesteri subsideeritud hooneühiskonna säästuskeemile, nn Wohn-Riesterile alternatiivina klassikalisele Riesteri pensionile. Selle aja jooksul oli ehitushuvi umbes 5 protsenti, mida peeti madalaks võrreldes 1980. ja 90. aastatega. LBS pidi üha enam kohanema madala intressimääraga ja kohandas oma tooteid. Tänased hooneühiskonna säästjad valivad nüüd peamiselt finantseerimistariifid ja kindlustavad seeläbi endale pikaajaliselt madalad laenuintressid. Kodulaenu- ja kogumisleping on ja jääb järeleproovitud vahendiks, mis aitab leida tee kinnisvarasse.
