Koduomandi uuring: kes saab endale veel kümne aasta pärast maja lubada??

Mitte üheski teises ELi riigis ei ela oma kodus vähem inimesi kui Saksamaal. Ja koduomandi määr isegi langeb.

Foto: Föderaalne Statistikaamet (EVS), empirica / LBS Research

Miks on oma kodu ostmine nii keeruliseks muutunud??

Erinevatel põlvkondadel on olnud ja on erinevad võimalused kinnisvara ostmiseks. Nii et see oli Lääne-Saksamaa sõjajärgsete põlvkondade jaoks suhteliselt lihtne. 70–79-aastaste osakaal oma majas on täna vastavalt suur: läänes 58 protsenti, idas aga vaid 36 protsenti. Siin on korvatud viimaste aastakümnete ajalooline mahajäämus koduomandi osas, mis on kvoodile kasuks tulnud. Läänemere ranniku ja Tüüringi metsa vahel on rohkem täitmata eluasemesoove ja suuremad võimalused seda reaalsuseks muuta – kasu saab eelkõige sellest, et saadaval on soodsam ehitusmaa. See järelejõudmisefekt oleks põhjuseks, kui koduomandi määr 2030. aastaks isegi tõuseks. Sest kui tingimused jäävad samaks, ei juhtu läänes enam midagi.

Uuringu kohaselt on koduomanike määr Ida-Saksamaal kümne aasta pärast umbes 5 protsenti kõrgem. Läänes näeb see välja teisiti.

Foto: Föderaalne Statistikaamet (EVS), empirica / LBS Research

Oma osa on ka demograafilistel muutustel

Olgu ida või lääne pool: järgmisel põlvkonnal on üha raskem üürnikust omanikuks saada. Kui 2008. aastal jõudis idasse 34 protsenti ja läände 37 protsenti, siis hüpe kodu omamiseni õnnestus 2018. aastal vaid 25 ja 30 protsenti kolmekümneaastastest. Vara soetamise ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks on asjaolu, et paljude uute perede säästud ja seega ka omakapital pole hüppeliselt tõusvate kinnisvarahindadega sammu pidanud.
LBS Researchi hinnangul mängivad selles arengus olulist rolli ka muutunud elutingimused: järjest rohkem noori pürgib kõrgema erialase karjääri poole, mistõttu nad kolivad maalt linna ja jäävadki sinna tööle. Mida rohkem suurlinnapiirkonnad majanduslikult õitsevad, seda kallimaks muutuvad Saksamaa linnad. Oma kinnisvara muutub peaaegu taskukohaseks ja üürile elamine on muutumas tavaliseks alternatiiviks. Mõned linnad, nagu Köln, Krefeld ja Hamburg, mõtlevad isegi ühepereelamute ehitamise peatamisele ning tihedalt asustatud piirkondades täielikult mitmepereelamutele ja üürikorteritele üleminekule.
Lisaks on paljudel noortel karjääri tõttu kaugsuhted ja nad loovad pere alles hiljem - kui üldse. Üksikutel leibkondadel on aga palju keerulisem eluaseme rahastamist leida. Loogiline tagajärg: kui (ja kus) elab rohkem inimesi üksi, jääb kinnisvara kujundamine toppama.

Eriti 30–39-aastastel on raskusi kodu omanikuks saamisega. Seevastu eakate arv oma kodus kasvab.

Foto: Föderaalne Statistikaamet (EVS), empirica / LBS Research

Mida saab riik teha??

LBS Research teeb uuringutulemustest mitmeid poliitilisi järeldusi:
 

• Pered vajavad endiselt tuge, et lapsed saaksid elada võimalikult kaitstult oma majas või vähemalt oma korteris. Koroonakriis on näidanud, kui oluline on oma aed töö- ja eraelu tasakaalu jaoks.
   
• Baukindergeld oli õige toetuslähenemine ja väärib tuleval seadusandlikul perioodil uut väljaannet, et hõlbustada noortel peredel kinnisvara ostmist.
   
• Mitte ainult majakulud, vaid ka ehituse kõrvalkulud on tõusnud üle keskmise ja nõuavad veelgi rohkem omakapitali. Selle vastu võitlemiseks võib kaaluda esmaostjatele ja esmaehitajatele vabastamist vara võõrandamismaksust.
   
• Omakapitali saab maja ostmiseks koguda ainult siis, kui peale üüri jääb veel midagi üle. Eriti populaarsete sülemilinnade korterid peaksid seega taas taskukohaseks muutuma. Üüripidur on üks võimalus. Siiski pole piisavas koguses uusehitusest mööda hiilida. Praegu Bundestagis arutusel olev ehitusmaa mobiliseerimise seadus võib aidata tulevikus ruumi juurde anda.
   
• Atraktiivsuse tõuke võib kasutada praegu veel soodsam kinnistu soetamine ümbruskonnas: Parem transpordiühendus, puhta ja täpse ühistranspordi kiire laienemine, aga ka kiired jalgrattateed, mis on sama ristmike- ja liiklusvabad kui võimalik aitaks sellele kaasa.
   
• Maapiirkondade väljarände peatamiseks peaks külade, ankurlinnade ja piirkondlike keskuste vaheline koordineerimine ja ülesannete jaotus olema edukam.

Uuringu taust

Iga viie aasta järel viib föderaalne statistikaamet läbi umbes 60 sissetulekute ja kulude valimi (EVS).000 eramajapidamist. See teeb sellest suurima esindusliku vabatahtliku uuringu ELis. Alates 1960. aastate algusest on ta küsitlenud osalejaid nende elutingimuste, varade ja sissetulekute kohta. Uurimisinstituut empirica tuletab LBS-i tellimusel regulaarselt eluaseme olukorra ja eluasemekulude uuringust piirkondlike eluaseme- ja kinnisvaratingimuste arengut puudutavaid uuringutulemusi.