Siin on näha mitte täielikult lagunenud taimejäänused, millest koosneb turvas.
Foto: iStock / purefocusKuidas turbakaevandamine keskkonda kahjustab??
See on paradoksaalne: selleks, et taimedel meie kodus oleks parem elada, tehakse taimede elu looduses keeruliseks. Sest selleks, et saada turvast meie potimulda, kuivendatakse rabasid ja sellega võetakse ära paljude taimede ja loomade elupaik. Nende hulka kuuluvad arvukad kahepaiksed, seal pesitsevad linnud ja haruldased kiililiigid. Teine kahju keskkonnale tuleneb sellest, et rabad salvestavad palju süsinikku. Selle tulemusena eraldub äravoolu käigus CO2.
Teine probleem: Nabu sõnul on 60 protsenti kõigist Euroopas kunagi eksisteerinud nõmmedest juba hävinud. Meie riigist ostetava potimulda turba kaevandamine toimub peamiselt Balti riikides, kust tootjad ostsid turbaala umbes 30 aastat tagasi. Talud peavad turbaalad renaturaliseerima – aga selleks kulub tervelt 1.000 aastat, kuni on tekkinud veel ühe meetri paksune turbakiht.
Turvas on sellesse turbarabasse kuhjatud. Kuid me ei saa igavesti ressursi juurde tagasi langeda.
Foto: iStock / wanderlusterKas potimulda on turvast vaja??
Tüüpilises potimullas on peamiseks koostisosaks turvas. Kasutatav rabaturvas on happeline. Lubja abil saab reguleerida pH väärtust vastavalt taime vajadustele. Turvas suudab talletada palju vett ja selle struktuur püsib stabiilne. See ei sisalda peaaegu üldse toitaineid, mistõttu lisatakse neid sageli maapinnale. Kuna turvas koosneb suures osas orgaanilisest ainest, tagab see huumuse kogunemise pinnasesse.
Millistele taimedele turvas sobib??
Turvas on kõige kasulikum neile taimedele, mis vajavad väga happelist mulda, st madalat pH väärtust. Need on hortensiad, rododendronid ja eriti mustikad. Mulla happelisemaks muutmiseks on lisaks turbale ka teisi, keskkonnasõbralikumaid viise.
Turvas on aga asendamatu nii kasvatamisel, külvamisel kui ka torkimisel. Kuna alternatiividel on suurem soolasisaldus, liiga palju toitaineid või jämedam struktuur, mida õrnad seemikud ei talu.
Alternatiivid turbale
Happelise pinnase jaoks
Mulla happelisemaks muutmiseks ilma turbata on mitu võimalust: kui muld on kobe, on saadaval orgaanilised alternatiivid, näiteks tammelehtedest valmistatud kompost või metsast pärit okaspuumuld. Tihedatel savimuldadel võib turba asendada näiteks väävliga (kasutus eelmisel aastal). Mis on teie mulla tegelik pH ja kuidas see muutub, saate teada pH testribade abil.
Turbavaba muld: ülevaade tavalistest koostisosadest
Turbavaba muld on tavaliselt segu asendusainetest, mis oma toimelt üksteist täiendavad ja seega turvast asendavad. Need on kõige olulisemad:
- Ksülitool: Pruunsöe eeletapp on seni osutunud uuringutes paljulubavaks turbaalternatiiviks. Nagu turvas, on ka ksülitool väga madala pH väärtusega, ei varasta taimedelt toitaineid, ei lagune ja tagab mulla hea õhustatuse. Ksülitool suudab säilitada vähem vett kui turvas, kuid seda saab parandada lisanditega. Weihenstephanis asuva aianduse uurimisinstituudi uuring näitas: rõdutaimed saavad ksülitooli sisaldava mullaga hästi hakkama nii kasvu, õitsemise kui ka tervise poolest. Kuid nüüd tuleb konks: rabade rüüstamise asemel tuleb ksülitooli kaevandada fossiilsest pruunsöest. Ainult siis, kui kasutada olemasolevaid avakaevandamisest pärit ksülitoolivarusid, oleks ksülitool turvast keskkonnasõbralikum.
- Kompost: See on turbast toitainerikkam ja parandab pikaajaliselt mulla kvaliteeti, kuid erinevalt turbast ei sobi aiamulla põhikomponendiks. Sellisele järeldusele jõudsid Budapesti ülikooli teadlased kompostmullaga. Nende kolm aastat kestnud uuringus ilmnesid paprikal puuduse tunnused ja saak oli väiksem.
- Koori huumus: suudab säilitada vett ja toitaineid ning vabastada need järk-järgult taimele.
- Puidukiud: Selle koostisosaga muutub muld lahti ja hästi õhuliseks. Puidukiudude puuduseks on see, et nad suudavad säilitada vähem vett, kui nad suudavad siduda turvast ja lämmastikku.
- Kookoskiud: Need tagavad lahtise pinnase ja on struktuurselt stabiilsed. Kookoskiud aga seovad lämmastikku, mistõttu vajavad nad sagedast väetamist. Lisaks kuivavad nad kiiresti, mis võib viia kastmiseni, kuigi juurepall võib siiski olla niiske. Samuti on pikkade transporditeede tõttu puudu keskkonnasõbralikkusest.
Millega arvestada turbavaba pinnase kasutamisel?
Taimede kastmisel turbavabas pinnases on vaja kindlat instinkti selle sõna otseses mõttes, kuna see võib säilitada vähem vedelikku ja kuivab kiiresti pinnale, kui juurepallid on veel niisked. Enne kastmist katsetage alati näpuga pinna all, kui niiske on muld, et te oma taime märkamatult ära ei upuks. Kuna turbavaba muld seob lämmastikku rohkem kui turbamuld, on regulaarne väetamine oluline. Püsikute vannide ja toataimede puhul on soovitav turbavabasse mulda lisada savigraanuleid. See muudab need stabiilsemaks ning säilitab hästi toitaineid ja vett.
Mida ütlevad orgaanilised hülged turbasisalduse kohta??
Leidke turbavaba muld
Turbavaba mulda leiab juba kaubandusest, olgu toataimede, potitaimede või juurviljade jaoks. Pakutakse ka vähendatud turbasisaldusega või vähese turbasisaldusega mulda, kuid see võib siiski sisaldada kuni 80 protsenti turvast. Seetõttu otsige alati silti "turbavaba". Mahemärgis ei ütle midagi selle kohta, kas maa on turbavaba. Kvaliteedi osas on valiku tegemisel abiks "RAL kinnituspitsat".
Turbavaba ja orgaaniline: Plantura mullaga kaitsete keskkonda.
Foto: PlanturaOtsige toataimed ilma turbata maapinnast
Kõigil, kes ostavad taimi pottides ja tahavad veenduda, et need pole turbarikkas mullas, on raske vaadata. Toataimed ja ko. jaemüüjatelt kannavad mõnikord Biolandi, Naturlandi ja Demeteri logo. Need tagavad range kontrolli. Siin pole aga kohustuslik, et turvast ei kasutataks. Biolandi pitsatiga püsikute ja ilutaimede substraadid võivad sisaldada turvast kuni 50 protsenti, noorte taimede substraadid kuni 70 protsenti. Ka Demeteriga on kasvusubstraatides võimalik kuni 70 protsenti turvast ja potisubstraatides maksimaalselt 50 protsenti. Naturland lubab potisubstraatide jaoks kasutada turvast maksimaalselt 50 protsenti ning seemne- ja noorte taimede substraatide jaoks maksimaalselt 80 protsenti.
